Eesti linna- ja maarahvastik

Eesti linna- ja maarahvastik

Eesti linna- ja maarahvastik Linna- ja maarahvastikku on erinevatel ajajärkudel mõistetud erinevalt. Need mõisted erinevad ka riigiti. Erinevuste aluseks on asulate liigitus.

Kasutatakse kaht jaotust: 1) linna- ja vallarahvastik ning 2) linna- ja maarahvastik. Erinevus on selles, et vallarahvastik hõlmab ka vallasiseste linnade, alevite ja alevike elanikke. Maarahvastik koosneb nüüdisajal ainult külade elanikest. 1945–96 käsitleti linnarahvastikuna linnade ja alevite elanikkonda, maarahvastikuna alevike ja külade elanikkonda. 31. III 2000. aasta loenduse põhjal oli linnade elanikke 923 200 ja valdade elanikke 446 800 (alaline rahvastik). Need andmed erinevad 1. I 2000. aasta arvestuslikust seisust, mille järgi elas linnades 968 200 ja valdades 471 000 inimest. Linna- ja maarahvastiku arvuline eristamine võimaldab välja tuua linnarahvastiku osatähtsuse, mida kasutatakse riigi linnastumise taseme määramisel. 1996. aastast varasemate andmetega võrreldavuse tagamiseks käsitleb Statistikaamet oma arvestuses alevikke maa-asulatena 19. sajandi lõpul kuulusid Eesti alal eksisteerinud vallad ja linnad Eestimaa, Liivimaa, Pihkva ja Peterburi kubermangu. Kokku oli Eesti põhiseaduslikul territooriumil 13 linna, nüüd hallataval territooriumil asus 12 linna (Petserita). 20. sajandi algul, Eesti iseseisvumiseni, linnade arv ei muutunud. 1920.–30. aastail moodustati nii aleveid kui ka uusi linnu. 1922. aasta lõpul oli Eestis 20 linna ja alevit, 1938. aasta algul oli nende arv kasvanud 32-ni. 1938. aastal alev kui asustusüksus kaotati, endised alevid (v.a Võõpsu) said linnadeks (Riigihoidja dekreet 19. IV 1938). 1945 hakati moodustama uusi aleveid ja linnu. Maksimaalselt ulatus nende arv 1959. aasta algul 62-ni. Alevid eksisteerisid omaette haldusüksustena Eesti põhiseaduse vastuvõtmiseni 1992, seejärel said nad 1993 valla või linna staatuse.
  • Linnarahvastiku muutumine nn vanades linnades
    Linn 1881 1897 1922 1934 1959 1970 1979 1989 2000 2010¹
    Tallinn 50 500 64 600 122 400 137 800 279 900 362 500 428 500 479 000 400 400 399 340
    Tartu 30 000 42 300 50 300 58 900 73 500 91 500 104 400 113 400 101 200 103 284
    Narva 11 000 16 600 26 900 23 500 27 600 57 000 72 800 81 200 68 700 65 881
    Pärnu 13 000 13 000 18 400 20 300 35 700 44 600 49 600 52 400 45 500 44 083
    Viljandi 5 300 7 700 9 400 11 800 18 000 20 500 22 400 23 100 20 800 19 961
    Rakvere 3 500 5 900 7 700 10 000 14 300 17 700 19 000 19 800 17 100 16 580
    Kuressaare 3 500 4 600 3 400 4 500 9 600 12 100 14 200 16 200 14 900 14 977
    Võru 2 700 4 200 5 100 5 300 10 600 15 200 16 800 17 500 14 900 14 376
    Valga 4 200 10 900 9 500 10 800 13 300 17 000 18 500 17 700 14 300 13 692
    Haapsalu 2 900 3 200 4 300 4 600 8 300 11 000 13 000 14 600 12 100 11 618
    Paide 2 000 2 500 3 000 3 300 5 800 7 700 9 600 10 800 9 600 9 761
    Paldiski 900 900 1 100 900 3 400 7 000 7 300 7 700 4 200 4 125
    Kokku 129 500 176 200 261 500 291 800 499 900 663 300 776 100 853 300 723 700 717 678
    Alates 1959. aastast alaline rahvastik, 1970–89 tasandatud andmed
    ¹ arvestuslik rahvaarv aasta algul

Linna- ja maarahvastiku muutused läbi aegade

Linnarahvastik on suurenenud positiivse loomuliku iibe, positiivse rändesaldo (nii maa ja linna kui ka välismaa ja Eesti linnade vaheline liikumine), linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate moodustamise tõttu. Kokkuvõttes on linnarahvastiku osatähtsus kasvanud: 1897. aastal oli see 19,2%, 2000. aastal 69,2% (67,4% tolleaegsete omavalitsuslinnade järgi) ja 2010. aastal 69,5% (64,5% omavalitsusega linnades). 1951 oli maa- ja linnaelanike arv Eestis võrdne. 2000. aasta loenduse andmeil elas linnades 68,0, alevites 1,15 ja alevikes 10,06% kogurahvastikust.

Erinevatel ajajärkudel on linnarahvastiku kasv toimunud erinevate allikate varal. 19. sajandi keskpaigani kasvas linnarahvastik aeglaselt. Linnade arv ei muutunud, rahvast lisandus kohalike inimeste maalt linna siirdumise tõttu. Tallinna jmt linna tööstuslik areng kiirenes pärast esimeste raudteede rajamist, sadama olemasolu oli varem soodustanud ka Pärnu ja Narva kasvu. 19. sajandi viimasel kolmandikul ja 20. sajandi esimesel ja teisel kümnendil kasvas 12-s Eesti linnas elanike arv peamiselt teistest Venemaa piirkondadest saabunute varal. Linnadesse tuli elanikke ka nende tagamaalt. Teatud osa andis positiivne iive. 1897–1922 kasvas linlaste arv võrreldavates piirides (hoolimata Esimese maailmasõja ja okupatsioonide põhjustatud inimkaotustest) kahekordseks. 1920. ja 1930. aastatel linnarahvastiku kasv jätkus, kuigi tunduvalt aeglasemalt. Tööstuse mõju oli vähenenud. Linnad täitsid vallaelanike infrastruktuuri vajadusi. Loomulik iive oli linnades negatiivne. Ka välisrände saldo ei suurendanud linnaelanike arvu. Põhiline oli uute linnade ja alevite moodustamine ja maaelanike siirdumine linnadesse. Nagu Eestis tervikuna, vähenes 1940–45 ka linnarahvastik sõjapurustuste, rahulike elanike vangistamise ja väljasaatmise, sakslaste ja rootslaste lahkumise ning eestlaste pagulusse siirdumise tõttu.

1940. aastate teisel poolel toimus linnarahvastiku kiire suurenemine positiivse loomuliku iibe, välisrände, linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate (eriti alevite) moodustamise tulemusena. Alevi või linna õigused said 1930. aastate lõpul Kirde-Eestis kujunenud tööstuskeskused. 1950–80 linnastumine jätkus. Ligikaudu võrdse osa moodustasid välisränne, maalt linna asumine ja positiivne loomulik iive. 1950. aastatel jätkus uute linnade ja alevite moodustamine. Lisaks tööstuse arengule soodustas linnade kasvu ka haldusfunktsioonide täitmine (1950 loodi 39 maarajooni). Suuremad linnad laiendasid piire, kuna nende äärealadel arenes hoogsalt eramuehitus. 1980. aastail linnastumine aeglustus. Linna–maa rändesaldo muutus nullilähedaseks, maarahvastik stabiliseerus. Linnarahvastik suurenes välisrände ja positiivse loomuliku iibe tulemusena. 1990. aastail, seoses elanike arvu üldise vähenemisega, hakkas linnaelanike arv vähenema. Loomulik iive muutus linnades negatiivseks ja linnad kaotasid elanikke välisrände tagajärjel. Vähenes ka linnarahvastiku osatähtsus.
Analüüsides linna- ja maarahvastiku dünaamikat, selgub, et valdade rahvastik suurenes 19. sajandi lõpuni. Edasi täheldame pidevat vähenemist kuni 1980. aastate alguseni, siis see stabiliseerus ja hakkas kasvama (1983–93), seejärel on see taas vähenenud 1980. aasta alguse tasemeni. Linnaelanike arv kasvas pidevalt 1990. aastate alguseni, siis hakkas vähenema. Vastavalt nüüdsele haldusjaotusele elas 1989 linnades 1 090 200 ja valdades 475 400 elanikku. Linnarahvastiku osa oli vastavalt sellele 69,9% kogurahvastikust. 2000. aasta loenduse andmetel on linnarahvastiku osatähtsus 67,4% (omavalitsuslike linnade järgi). Linnarahvastiku osa kogurahvastikus oli suurim 1987, mil linnades ja alevites elas 71,5% Eesti alalisest rahvastikust.

21. sajandile on iseloomulik vaeglinnastumine, s.t linnaelanikud asuvad elama suurte linnade lähedastesse valdadesse. Tallinnaga külgnevate Viimsi, Harku ja Kiili valla, Tartuga külgnevate Luunja ja Ülenurme valla ning Pärnuga külgnevate Paikuse ja Sauga valla elanike arv on viimase kümne aastaga kasvanud just külgnevate linnade elanike arvel.


Linna- ja maarahvastiku muutumine
Rahvaloenduse või arvestuse aasta Kokku linnades ja alevites Linnades 12 vanas linnas Valdades (1959–89 külanõukogudes)
1881 129 500 129 500 129 500 767 300
1897 176 200 176 200 176 200 796 300
1922 318 100 294 800 261 500 791 900
1934 349 800 323 000 291 800 767 500
1940 362 700 362 000 295 100 750 200
1943       695 000
1947       544 000
1951 490 800¹ 443 700 368 000 528 900
1959 671 400 628 400 499 900 521 300
1970 876 600 822 600 663 300 477 700
1979 1 016 800 947 700 776 100 447 700
1989 1 118 800 1 053 800 853 300 446 800
31. III 2000 923 200 923 200 723 700 446 800
Andmed on ümardatud, alates 1959. aastast on näidatud alalist rahvastikku. Alates 1970. aastast on rahvaarv tasandatud
¹Sillamäe alevita
Linna- ja vallarahvastiku (aastani 1989 maarahvastik) muutumine 1922–2000
Aasta Linnarahvastik Vallarahvastik
  1934. a piirides 1945. a järgsetes piirides 1934. a piirides 1945. a järgsetes piirides
1922 301 6001 297 200 7 892 001 746 900
1934 347 8002 342 400 7 645 002 719 900
  349 8001   7 675 001  
1959   675 5001   5 213 001
1970   881 2001   4 749 001
    873 9003   4 777 003
1979   1 022 2001   4 435 001
    1 016 8003   4 476 003
1989   1 118 8002   446 800
31. III 2000   923 2004   446 800
1 faktiline rahvastik
2 alaline rahvastik
3 tasandatud alates 1970. aastast (Rahvastikustatistika Teatmik 1994, 4)
4 koos vallasiseste linnadega 931 900
 
www.klimanaturali.org

Taimeteadus

TaimeteadusTaimeteadus

Botaanika on uuring füsioloogia, morfoloogia, ökoloogia, evolutsioon, anatoomia, liigitus, haigused, levitamine, muu hulgas aspekte taimed. See teadus on sellisena tunnustatud 1979. aastal koos Bioloogia kursused.

Ajalugu selles valdkonnas loodusteaduste viib meid tagasi minevikku ja palju: on teada, et näiteks aastal 370 eKr, Kreeka filosoof nimega Teofrastus, jünger Aristoteles - et ta oli jaotatud taimed "lilled "ja" no lilled "- kirjutas kaks traktaati:" ajaloo Taimed "(Historia plantarum) ja" põhjuste Taimed ".

Saksa Otto Brunfels 16. sajandil, avaldamata tööd nimetatakse herbaarium, täpset teavet mõne taime ja kaks sajandit hiljem, Rootsi botaanik Linnaeus ettepaneku Binaarne nomenklatuur tuvastada ka selle elava kuningriiki. Selle klassifikatsiooni süsteem põhines positsiooni ja mitmeid tolmukate lill. Nii peetakse isad teadusliku botaanika.

Eicher hiljem pakkus subpisão Kuningriigi Plantae in cryptogams ja seemnetaimede: ilma taimede ja lillede puhul. Teine teadlane, Engler, ettepaneku liigitada vahel talófitas ja cormófitas, millest viimane on need, mis on juured, varred ja lehed. Täna tulekuga fülogenees ja edendamine molekulaarbioloogia, muud klassifikatsioon on välja pakutud.

Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas

Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas

Lietuvā, oficiāli Lietuvas Republika ir valsts dažādi definēts kā daļa no Austrumeiropas un Ziemeļeiropas. Atrodas gar dienvidaustrumu krastu Baltijas jūras, daloties robežas ar Latviju ziemeļos, Baltkrieviju uz dienvidaustrumiem, Polijas un Krievijas eksklāva Kaļiņingradas uz dienvidrietumiem. Lietuva ir NATO un Eiropas Savienībā. Tās iedzīvotāju skaits ir 3,4 miljoni. Lielākā pilsēta un galvaspilsēta ir Viļņa.

Lietuva atrodas Ziemeļeiropā. Tas ir apmēram 99 km (61,5 MI) no smilšu piekrasti, no kuriem tikai aptuveni 38 kilometrus (24 MI) Sejas atklātās Baltijas jūras un kas ir vieni īsākais Baltijas jūrā; Piekrastes atpūta patvērumu Kuršu smilšu pussalā. Lietuva Lielākā silts ūdens osta Klaipēdas nav šaurs mute no Kuršu (Lietuva Kuršu), sekla lagūna, kas stiepjas uz dienvidiem līdz Kaļiņingradā. Galvenais upe Neman, un kad tās pietekas veikt starptautiskās kuģniecības kuģiem.

Lietuvas ainava ir jānormalizē ar ledāji. Vislielākās platības atrodas rietumu augstienes un austrumu augstienes, no kuriem neviens garāks par 300 metriem (1000 pēdām) virs jūras līmeņa morēnas, ar augstāko pacēlumu Being Aukštojas 294 metrus (964 pēdas). Reljefs ir daudz ezeru, piemēram, Vištytis ezers un mitrāji; jauktu koku mežs zona aptver 30% no valsts teritorijas. Klimats starp jūras un kontinentālo, ar mitrām, mērenu ziemu un vasaru. Saskaņā ar vienu ģeogrāfisko aprēķināšanas metodi, Lietuvas galvaspilsēta Viļņa ir tikai dažus kilometrus uz dienvidiem no ģeogrāfiskā Eiropas centrā.

Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
Lietuva - ģeogrāfiskās kartes Lietuvas
www.klimanaturali.org

EESTI: GEOGRAAFIA, AJALUGU, POLIITIKA JA ROHKEM

Eesti: geograafia, ajalugu, poliitika ja rohkem
Geograafia Eesti

Eesti on peamiselt madalikul riik, mis piirneb Läänemere, Läti ja Venemaa. See on palju järvi ja metsi ja palju jõgesid, kõige kuivendamisega põhja lahte Soome või itta Peipsi järve, oma järv.

Valitsus

Parlamentaarse demokraatia.

Ajalugu

Eestlaste vastu ründamisest viikingid, taanlased, rootslased, venelased enne 13. sajandi. 1346. aastal taanlased, kes omas Põhja-Eestis, müüakse maa Teutooni Ordu Saksamaa, kes oli juba olemas Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Läti). Saksa rüütlite vähendas eestlaste pärisorjus. 1526, rootslased võttis üle ja võimu Saksa (Balt) Riigi omandis klassi vähenes. Aga pärast 1721, kui Venemaa õnnestus Rootsi võimu haaranud all rahu Nystad, eestlased olid allutatud topelt pärisorjus-baltlaste ja Tsaari ametnikud. Rõhumise kestis lõpukuudel I maailmasõda, mil Eesti lõpuks saavutas iseseisvuse pärast võidukat sõda (1918-1920). Aga varsti pärast algust II maailmasõda, rahvas oli okupeeritud Vene vägede ja ühendada nii 16. liiduvabariigis 1940. Saksamaa okupeeritud rahvas 1941-1944, mil ta oli retaken Nõukogude Liidu poolt.

Eesti sai iseseisev riik

Eesti iseseisvuse Nõukogude Liidu märtsist 1990. Nõukogude vastupanu järgnenud, kuid pärast tunnustuse Euroopa ja teiste riikide, Nõukogude Liit tunnustas Eesti omariiklus on 6. september 1991. ÜRO liikmeks järgneb september 17. taasiseseisvunud rahva omaks vabaturu reforme. Kütuseks välisinvesteeringuid, majanduslik areng jätkus. Aastal 2004, Eesti ühines Euroopa Liidu kui ka NATO. Septembris 2006 Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks, võideti lasuvad Arnold Rüütel.

2007. aasta märtsis Eesti lubatud Internet hääletada Parlamendivalimised, olles esimene riik seda teha. Peaminister Andrus Ansip Reformierakond kitsalt võitis valimised, 31 101-istmed, vaid kaks rohkem kui Keskerakond.

Vägivaldsed protestid puhkes 2007. aasta aprillis, kui Eesti ametnikud kolis vastuolulisi pronkskuju Nõukogude sõduri park Tallinnas ja panna see sõjaväekalmistule. Üks inimene sai surma ja kümneid sai vigastada. Venelased-kui ka Vene valitsuse öelda mälestusmärk kiitusega Punaarmee sõdurid, kes suri võitlus Natsi-Saksamaa ja objekti oma ümberpaigutamine. Eestlased usuvad kuju ülistab Nõukogude okupatsiooni Eestis.


Märtsis 2014 peaminister Andrus Ansip astus. Sotsiaalminister Taavi Rõivas valiti president Ilves õnnestub Ansip. Ansipi sõnul on ta loobunud lubada järeltulija valmistada ja viia oma partei läbi 2015. aasta valimistel. Kui ta astus, Ansip oli Euroopa Liidu kõige kauem ametis valitsusjuht. Ta oli peaminister alates 2005. aasta aprillist.

Eesti Piir

Eesti Territooriumi Üldandmed

Eesti Asend

Eesti Territoorium

Eesti Kultuur 1918–1940

Eesti Kirjandus

Sao Paulo, lielākais finanšu centrs Latīņamerikā

Sao Paulo, lielākais finanšu centrs Latīņamerikā


Sao Paulo, lielākais finanšu centrs Latīņamerikā

www.klimanaturali.org

Seonduvad postitused

CityGlobe